Ma ei saa ju iga päev kirjutada, siis kaoks põnevus täitsa ära:)
Eks ma üritan järelkokkuvõtte teha.
Teisipäeval kutsus mu buddy - Karoline on ta nimi muide - mind oma Leeduteemalist esitlust kuulama. Ta oli ise Erasmusega seal. Üritus toimus naistekeskuses (?!), mul pole tegelikult aimu, mis see endast täpsemalt kujutab, on see nagu noortekeskus aga naistele? Välimuse järgi oli seda nägu küll. No ja seal siis oli Leedu teemaline päev: Leedu fotograafide näitus, Karoline ettekanne, külm peedisupp, must leib, kirju koer ja Migle kommid. Veider oli kuulata Laulvast revolutsioonist Leedus, midagi seal oli küll aga ma seda ikka rohkem "meie omaks" pidanud. Võib olla ma olen lihtsalt naaberlikult kade. Huvitav oli ka kuulata, kuidas sakslased Balti riikide üle arutlesid. Üks naine, kellega pärast rääkisin, oli augustis Eestis käinud ja talle väga meeldis:) andis mulle isegi oma visiitkaardi, et kui mul koduigatsus tuleb siis ta näitab mulle oma Eesti pilte. Alguses ma ei olnud sellel üritusel olemisest just eriti vaimustuses, aga kokkuvõttes kujunes ülimalt meedlivaks:)

Kolmapäeval mõtlesime, et tahaks kuhugi linna peale välja ka minna. Esperanto oli koha nimi. Oma ürituste teatmikust lugesime ekslikult välja, et seal on elav muusika, tegelikult ei olnud seal ei elavat muusikat ega ka eriti muud rahvast. Ja üldse oli meil alguses vale aadress nii et käisime enne teisel pool linna. Edasi suundusime Studentenkellerisse, kuna seal ka kedagi ei olnud, siis lõpuks maandusime Mensa (eestikeeli ülikooli söökla) ees, kus toimus keelekursuse väike kokteiliõhtu.
Järgmine hommik oli meil Jaanikaga vaja keelekursusel Eesti kohta ettekanne teha. Mul polnud oma osa veel hommikulgi päris valmis aga kokkuvõttes arvan, et saime päris hästi hakkama ja tegime Eestile head reklaami. Kuna üheks minu valdkonnaks oli kultuur, siis ma lasin neile muuhulgas Pärdi ja Tormise muusikat ning näitasin tantsupeo videot. Tšehhi poiss Tomaš K-le meeldis väga tanstupidu ja küsis üldse tervet presentatsiooni endale. Pärdi kohta küsiti ka.
Üldiselt jätsin ma eestlastest vb liialt laululembeste mulje aga samas laulupeod on ju tähtis osa Eestist.
Õhtul oli keelekursuse lõpu puhul ühe ühika kõrval grillpidu. Sõime bratwursti ja grilljuustu(!) ning lõpuks kolisime ühikasse sisse. "Mina olen tantsulõvi" - lause, mille ma oma türgi sõbrale õpetasin, iseloomustas minu eilset õhtut. Polegi kunagi nii tantsinud: džaiv, samba ja kõigsugu muu segu koos kallutustega siia sinna üles alla! Täielik tantsupidu.

Hommikul toimus ekskursioon Kassbergi mäe see asuvatess õllekeldritesse.
Aga täna läheme kluppi!




Mensa ees. Ja veel mõned Oktoberfesti pildid.










,

Eha, olgu mu kohver kui põhjatu tahes, ei mahtunud rulluisud mu luksuslike disainerriiete kõrvale kuidagi ära. Laenasin need hoopis kohalikust väga täis 'grafeeritud' spordihoonest. Ja türklased on ülitoredad! Ma juba oskan türgi keeltki: Bir kadeh sarap alabilir miyim?
Kodune ülesanne kõigile: mida see lause tähendab?:P Ja ei mingit Google Translate'i! küsige ikka oma türgi MSN'i sõpradelt;) Üldse on mul varsti kõik võimalikud keeled siin selged, tšehhi keel juba tuleb ludinal. Ei hakka näiteid tooma...
Eha, see ka veel, et sinu õpetatud ungari keel on ka kasutuses olnud;)

Reedel käisime Dresdenis ekskursioonil. Ilus oli. Ostsin oma esimese isikliku dürümi ehk siis lavaši sisse keeratud döneri/kebabi sisu. Mmmmmaitsev!
(Praegu närin porgandit. Leidsime "Edekast" lõpuks normaalse hinnaga väiksema, kui 2 kilose kotitäie.)

Õhtul sai pidu. 3-s ühikas. Nagu ma juba varemgi kogenud olen, käis Saksamaale kohaselt ka politsei korra külas. Olime rõdul liiga 'lärmakad' (tegelikult mitte). Aga nii see asi käib, ja kell polnud üksteistki veel. Õppisin salsat ja uusi inimesi tundma ning oli niisama väga tore;)
Järgmisel päeval kutsus mu student buddy mind üllatuslikult enda juurde grillima. Nägin teda teist korda. Pugisin kõhu head salatit ja grillkotletti täis ja sõin neegrimusisid. Mis tõstatas ka arutelu, kas nii on ikka poliitiliselt korrektne öelda. Vist mitte.
Aga siis pidin ma lahkuma, sest mul oli võimalus veel ainult 1,5h magada......ja siis München. Jah, mina, kui õllet vähesalliv isend käisin Oktoberfestil. Öösel kell pool 3 üles ja vutt vutt rongile. Peale järgnevat rohkem kui 6 tundi 'mõnusaid' rongiistmeid jõudsime pärale. Tänaval oli mürtuv rongkäik ning ees ootasid suur lõbustuspark, kus rohkelt rahvalikes riietes inimesi (das Dirndl) ja liitriseid õllesid (die Maß). Telkidesse me istuma ei saanudki, vägisi oli tunne, et keegi ei taha meid sinna, sest tegelikult oli nt pool hiidtelgist tühi aga kõik kohad 'reserveeritud'. Mis mõttes nagu!? Olime siis väljas, meie kamp sai oma 5 eurosed õlled ja bratwurstid ka sealt kätte. Plaanisime seal viibida u 1-1,5h, et ülimalt piiratud aja kiuste linna ka näha, aga kuna inimesed kadusid ära jne läks kauem ja me saame enamikku Münchenit järgmine kord näha. Vahet pole, üliäge reis oli ikkagi:D Veel 6h rongis meeldivas seltskonnas ja koju ma jõudsingi. Käidud, nähtud, tehtud:P
(Lisaks tuli Schönes Wochenende piletiga 12h rongisõitu palju odavam kui nt Tartust Jõhvi ja tagasi sõitmine).
Me like!

Täna oli stadtrallye, kus pidime gruppidesse jagatult linna tundmise ülesandeid jagama. Me võitsime:D veits cheatisime mitteteadlikult, kui ülesandeid omavahel jagasime, aga ma usun, et teised tegid ka nii....kui mitte, siis jõudsid nad küll väga kiiresti kohale. Või tundus mulle ainult nii, kuna meie grupi juhiks oli üks ülimalt aeglane student buddy.


Dresden:







Oktoberfest: (Lederhosenites meestega tegin ka pilti, aga neid pole veel kätte saanud)







.

Die Scheune brannte lichterloh!

Ehk siis "heinaküün põles heleda leegiga". Võiks öelda, et ega ma keelekursusel päris seda ei ole õppinud, mida ootasin. Lootsin, et saan oma grammatika algtõdedele täiendust, aga nii vähe, kui me selliste ülesannetega üldse tegeleme, on need viimastel kordadel olnud nt pigem erinevaid lauseliike käsitlevad. Ja üldse koosneb meie kursus suures osas erinevate osavõtvate maade ettekannetel teemal: Minu kodumaa, Eesti vm on kõige ilusam maakeral. Täna nt kuulasime praktiliselt 3 tundi Hiinateemalist ettekannet, kuigi tegelik ettekande aeg on 45 min! Ütleme nii, et Hiina poisile meeldib rääkida. Tegelikult oli ikka huvitav ka, ja hariv. Ma loodan, et kui lõpuks meie kord tuleb, siis ma ka sellega hakkama saan.
Ja siis me laulame tundides:) Mina, kui 'see koorilaulja' jään eriti ette, nt pidin viimane kord õpetaja teisele häälele üksi sopranit peale kiiksuma. Piinlik, ma nagu rohkem see madalam hääl või nii...

Ahjaa, ma sain lõpuks interneti ka! Käisin oma ühika itimehe käest uurimas, et miks ma netti ei saa ja tuli välja, et ma olin mingi vale arvuti koodi neile saatnud. See itimees aga tundus küll üks parajalt veider tüüp olevat. Igatahes, see pilt, mis avanes, kui ta minu koputuse peale oma toa ukse lahti tegi, oli rohkem midagi lao, kui elamiskõlbuliku toa sarnast! Kardinad olid ees, laud keset tuba ja seal otsas kuhjade viisi raamatuid ja muud träni, ning see 'lõhn', mis sealt toast välja immitses polnud ka just kõige meeldivam. Vähemalt sain oma neti kätte.

Teisipäeval käisin aga türklastega nende kaasavõetud türgi kohvi joomas. Tegelikult ongi mul sõpsideks peamiselt türklased, nagu ka keegi ennustas:D Kuigi need olid küll tüdrukud, mitte tumedad lõunamaa mehed. Jõime kohvi sõime kooki ja siis nad ennustasid kohvipaksu pealt tulevikku:D Tuleb välja, et "mul on elus palu teid minna" ja mul on kas jälitaja või lihtsalt imetleja, kes tahab mulle halba või hoopis imetleb mind. Nii et võta nüüd kinni kas siis hea või halb ikkagi! Ja ma õppisin ka ennustamise ära; tuleb lihtsalt öelda, et mingi asi juhtub: "maybe in 2 days, 2 weeks or maybe in 2 months" saite pihta, eks?:D Nüüd tulen koju ja hakkan kõigile kohvipaksu pealt ennustama. Ja kui lindu näed, siis see tähendab head.

Nii, nüüd aga kõige põnevam osa: ma käisin eile rulluiskudega sõitmas ja jäin ellu! Ma isegi ei julenud sellest enne kirjutama hakata, kui tervete kontide ja muud moodi puutumata tervisekindlustusega sealt tagasi tulnud olen. Nimelt ütlesid tšehhid üleeile, et homme läheme rulluiskudega sõitma. Ma mõtlesin, et niisama tiirutame kambakesi kuskil ringi aga varsti tuli välja, et see on selline suur läbi linna sõitmise üritus, kus politsei hoiab teed autodele kinni ja mille distants on 20 km! Khmmm. Ma siis üritasin. Üpris alguses loobusid mõned meie omad kohe ära ja prantslasele, kes neid ootama jäi ütlesid korraldajad pärast seda, kui ta tunnistas, et ta eriti sõitnud pole, põhimõtteliselt viisakalt, et tõmba uttu, sa oled liiga aeglane. Ja see sõit o l i väga kiire. Mis siin ikka salata, ma oli päris pikalt viimane, aga pidurite kasutamise oskuse puudumise tõttu jõudsin mäest alla sõites jälle ettepoole:D Õnneks ma disklaffi ei saanud, vb selle pärast et ei hakanud neile ütlema, et ma põhimõtteliselt esimest korda sõidan, ja sain pool distantsi ikkagi läbitud.
Pärast käisn ka lõpuks esimesel õigel tudengite peol. Kohas nimega Studentenkeller, mida võiks veidi Zavoodiga võrrelda. Peo nimeks "Frisch Fleisch Party" ehk karmis tõlkes "värske liha pidu". Lisaks veidike veidrale lihaturu viitele oli minu jaoks veel üks uudne asi, nimelt eksisteerib seal klaasi pant. Ehk siis igal joogiklaasil on 1,5 euri pant, mille sa tagasi saad, kui klaasi ära viid. Muidu aga on üliodav koht;)Mmm. Ja ma sain ühe türklasest sõbra sealt ka veel:D





.

Pühapäev. 13.09.09. Ei tohi kade olla!:(
Juba teist päeva istun ma praktiliselt päev otsa toas. Eile käisin päeval arvutis ja pärast tulin ühikasse ja vaatasin ja mängisin esimest korda kahe aasta jooksul, mil mul see arvuti olnud on, siin olevaid mänge. Spider Solitare, Mahjong ja mingi mälutreenimise mäng olid mu parimateks sõpradeks. Ja närvi ajajateks. Jõudsin ka vist kolmandat korda Music and Lyricsit vaadata, mis mul ammust ajast arvutisse on jäänud. Täna tegime hommikul pannkooke ja hakkasime linna minema, et siis mingi mälestusmärgi või mälestuspäeva raames ringi käia ja asju vaadata. Aga kuna, mu naaber pidi kooli jaoks täna netti minema, siis pidi ta varem oma buddy juurde minema ja ma tuiasin niisama linnas ringi. Tagasi tulles triikisin üle 2 tunni. Mõnus...
„Pühapäev on tore päev, isa täna töölt koju jääb...“ või kuidas see laul nüüd oligi. Igatahes, siin võib seda vist küll peaaegu kõigi isade ja ka emade ja muude isikute kohta öelda. Ma vist pole varem Saksamaal pühapäeviti poodi minema hakanud või sealt isegi mööda käinud, sest no kõik on kinni! Samas hea kokkuhoiu põhimõte: ei mingit võimalustki raha laiaks lüüa, ei riide- ega isegi mitte toidupoes. Ja arvutiklass on ka kinni. Kuigi nädala sees on hommikul 8-st kuni öösel 2-ni lahti ja laupäeval 22-ni. Nii jääb ju liiga palju puhkamisaega! Vihma ka sajab. Ja üldse on ainult 11 kraadi sooja.

Kõik
(masetseb veidi).

Ahjaa, ja see ka, et mu aadress on: Vetterstraße 66-209, 09126, Chemnitz, Germany.
Ootan ilusaid kirju jm:)
Ja mu Saksa mobiil on +49 151 2666 1029 (v6ib-olla ka +49 0 151 2666 1029 ma ei ole kindel, sest kui mina siin kellelegi olen helistanud siis on neil näidanud esimest, kuigi tegelikus numbris on see vahepealne 0 ka sees) Aga p6him6tteliselt peaks vist esimesega Eesti numbri pealt kindlamalt kätte saama.

Noniinoniinonii!

Käes on laupäev. Pärast eelmist eepose kirjutamist on käes hetk, kui hakkab juba väike kirjutamiskramp vist tulema:D. Praegu olen ülikooli arvutiklassis, sest ühikasse pole netti veel paar päeva lootust saada. Iga asi v6tab paar päeva aega! Päevad on siin p6him6tteliselt sarnased olnud: hommikul keelekursus ja pealel6unal jälle kuhugi linna peale asju ajama v6i niisama ringi jalutama. Kolmapäeva 6htul vaatasime Jaanikaga tema minu omast ilusamas toas filmi ja j6ime odavat Portugali veini peale. Filmi nimi oli „Waltz With Bashir“ ja see oli selline omapärane dokumentaal-animatsioon, kus näidati 1980.-ndate alguses toimunud massim6rva ja selles osalenud s6durite mälestusi. Üldse on sattunud minu siinviibimine kuidagi väga filmikeskne olema.

Neljapäeva 6htul nt käisime Jaanika „buddy“ Aleksandra, tema poisi Luke´i ja nende s6bra Saatch´iga kinos. Kuna Luke on prantslane ja tegelikult tuleks hääldada ´Lüük´ ja Saatch on vist saksa türklane siis ei ole mul eriti aimu kuidas nende nimesid tegelikult kirjutatakse:D Ja Aleksandra on üldsegi Leedukas. Vaatasime saksa filmi „Berlin ´36“, mis rääkis Berliini olümpiale saadetud naisk6rgushüppajatest, kellest üks oli tegelikult mees! Igatahes, väga p6nev. Pilet oli ainult tsipa kallis: 6 euri. Hinnad lähevad sinna Coca-Cola Plaza kanti. Imelik on see, et ma olin eelmisel päeval just seal hindu vaatamas käinud ja siis oli kijas, et k6ige odavam on teisipäeval ja neljapäeval kinos käia, ehk siis 4,60 ja 5,50 euri, aga neljapäeva 6htuks olid need samad hinnad juba 5,00-ks ja 6,00-ks muutunud. Ei tea kas toimus just sügishooaja hinnat6us v6i midagi taolist. Pärast filmi läksime Luke´i poole ilusas Kassbergi linnaosas ja mängisime Unot ja Aleksandra pakkus Leedu barankasid ja kooki.

Neljapäeval sain l6puks oma üli6pilaspileti kätte. Sellise magnetribaga ja puha. Nt arvutiklassi saab ainult sellega sisse, kuigi minu oma jumpsib pidevalt ukse lahti tegemisel.

Eile m6tlesime, et läheks ja vaataks veidi rohkem linna. Kutsusime ka Rumeenia tüdruku Silvia ja tshehhi Lukaš´i kaasa. Silvia elab täpselt meie ühika taga olevas kortermajas. See on talle ka vb veits taskukohasem, kui meile, sest tema saab meie 320 eurose stipendiumi asemel koguni 430 eurot kuus! Veits eba6iglane v6i mis. Aga ju see on Rumeenia madalamast elatustasemest tingitud. Tegelikult on meil ka lootust veel Eesti riigilt raha juurde saada, aga see v6ib laekuda alles semestri l6puks nii, et siin sellest nagunii kasu ei oleks. Lukaš aga polegi üldse Erasmuslane, vaid l6petas just keskkooli ja tuli siia aastaks keelt 6ppima, et siis keeletest teha ja hiljem ülikoolis informaatikat 6ppida. Igatahes, käisime Chemnitzi lossitiigi ääres ja sealset parki vaatamas. Ma vist olin jälle veidi udu ja ei teagi nüüd, kas see loss on siis alles v6i mitte, aga kirikut nägime ja sees käisime küll:D

Kuna Jaanikal on tänu Aleksandrale mitmeid kodumasinaid nagu nt veekeetja, triikraud ja telekas, siis käisime talle ka telekakaablit ostmas. Netikaablid, mida meil ühikas leviva kehvemapoolse Wifi t6ttu arvatavasti vaja hakkab minema, olid aga kuidagi kahtlaselt kallid, oleks teadnud oleks Eestist kaasa v6tnud. Minu isiklikul „buddyl“ pole minu jaoks hetkel kahjuks ikka aega, nii et eks ma üritan ilma hakkama saada.
Kuna eile sain ma esimest korda siinviibimise ajal netti, siis veetsin ma eufoorias paar tundi arvutiklassis ja tagasi ühikasse minnes sain Jaanikalt teada, et talle oli poes meie kursuse Ungarlane öelnud, et u 15 min. eest kogunesid Erasmuslased, et linna peole minna. Mina muidugi asjast midagi ei teadnud ja ei saanudki jälle minna:( nuuks. Loodan, et see infomüür edaspidi ikka lagunema hakkab. No ja siis tuligi juba traditsiooniline filmi6htu jälle ette v6tta. „Body of Lies“ seekord. Mina, harjunud Hiina lehekülgedelt filme vaatama ei ole ju oma arvutisse mustemateks internetita päevadeks filme tagavaraks varunud:D

LIsasin l6ppu ka m6ned pildid.

PS! Kui keegi oskaks juhendada, kuidas normaalselt piltidele pealkirju kirjutada, oleks tore. Sest praegu kasutasin küll imev6tteid, mida ükski endast lugupidav arvuti6petaja heaks ei kiidaks.


Silvia, mina ja Jaanika:




















Minu tuba:















































Tagumine maja on minu ühikas:



















































Üks nendest kesklinna tühjadest majadest:































































Köök ja vannituba:

Wilkommen!

Mul läksid banaanid ja virsikud külmkapis jäässe! head ja odavad banaanid olid, nüüd pruunid ja koledad!:(

Nii tervist siis lugema minu võrratud Saksamaa blogi. Mõtlesin, et kuna kõik minust kindlasti väga puudust tunnevad, siis võin ju veidike midagi kirja ka panna.

Praegu on teisipäeva, 8. septembri, õhtu kell 19:56, ehk siis teine päev. Kohe alguses peakski ära mainima, et kuna netti mul pole ja kardetavasti lähipäevadel ei tule ka, siis laen selle kõik üles väikese hilinemisega. Neti saamiseks peab nimelt olema käes üliõpilaspilet, mille saamiseks pean olema kandnud semestritasu oma kontolt, selle saamiseks pean omakorda olema ennast linnas registreerinud, lisaks peab haigekassas käidud olema....ühes6naga palju jama. Õnneks on praeguseks hetkeks veel ainult haigekassas vaja käia.

Aga alustaks ikka kronoloogilises järjestuses.

Ei saa lubada, et praegu väga pikka oopust ei sünni, sest kirjutada on tegelikult päris palju, aga ma annan endast parima. Kes viitsib, see loeb.

Norra

Norrast ei saa küll kirjutamata jätta. Need mäed, trollid, joad ja tundravöönd - mida me mitu korda läbisime on igati mainimist väärt. Mis mainimist: isegi ülistamist! Oli ikka väga ilus, ja pealekauba: vihma ei sadanudki pooltki nii palju, kui kõige kurjemad ilmaonud meile ennustasid. Või vähemalt ei osutunud see kuidagimoodi segavaks. Saime GP-sse (teadmatutele: see on Grand Prix voor ehk siis ülikõvat taset näitasime:D) ja kokkuvõttes kaks III kohta. Pole paha, aga dirigent polnud eriti rahul ja ega päris mitmed vist meist ka. Ei olnud sellist tunnet, et see oli parim esitus, mida me pakkuda oleks suutnud, sest olgem ausad, ikka päris pekki läks mõni koht! Näiteks see, mida ma pean pärast filmilindilt kontrollima, et näha, kas mul ikka oli meeles vähemalt suud liigutada, kui enamus II aldist ei suutnud U-Duurist puukuuri liikuvale helistikule pihta saada ja lihtsalt vaikis.

Aga, mis seal ikka, pärast sai lõpusöömingul riisi ja liha-seene kastet vitsutada, jäätist ja 300 NOK-ist veini peale limpsida ning filipiinlaste ''kaunist'' laulu kuulata (no seal oli veidi ilusam kui nende kirikukontserdil, aga mina küll sellesse seltskonda ei kuulu, kellele kirikus kuuldud ebakõlad nende vastu sümpaatiat tundma oleks suutnud panna). Ja kokkuvõttes kulutasin ma ülivähe raha kah, 100-300 NOK-ised sildid söögikohtade ees olevatel menüüdel ei kutsunud kohe üldse sisse astuma ja kodused Rolltoni nuudlid ja Mivina kartulipüreed jäid ustavateks kaaslasteks. Niikunii sai pruuni Norra juustu ka hommikusöökidel proovida – rohkem ei taha eriti. Ma tean, et nad söövad seda moosiga, siis võib-olla, aga ainult võib-olla prooviks veel.

Kokkuvõttes oli tore, sai palju fotomodellindusega tegeletud ja uuele tõsielusarjale „Koor“ tunnuslugu kirjutatud. Tulen Eestisse tagasi, siis teeme selle tembu ära! (Te võite muidugi ka varem ettevalmistustega alustada ja siis valmis olla kui tõeline staar platsi jõuab:D)

Norrast ära sõit sai päris sujuv, v.a. See hetk, kui lennukis oma kohta sisse võtta tahtsin, nägin, et minu istmel puudub seljatugi! Algul olin küll veidi kimbatuses, et mis nüüd siis teha, teised tahavad ka ju istuda. Hea, et mõistus enne pähe tuli, kui sinna samasse seljatoeta istmesse ootamiseks põntsatada oleksin jõudnud ja võtsin ikkagi kõrvalistme. Üks onu küll liikus ähvardavalt minu poole aga õnneks oli rahul ka teise kohaga.

Berliinis jõudsin lennujaamas ka korraks kimbatusse sattuda. Ma ei tea, mis rongi ajagraafiku ma välja printida olin suutnud, aga sellist rongi kohapeal igatahes ei eksisteerinud. Lõpuks sain siiski nii keskrongijaama kui ka Chemnitzi rongi peale. Üks asi, mis rongi peale olles pähe tuli oli see, et nii kahju ju, et rongi aknast nöeb enamasti vaid linnade kõige koledamat ja kõledamat poolt. Mitte, et ma just eriti suur rongisõitja oleksin, aga suured täissoditud laohooned, mahajäetud majad või lihtsalt veidi rääbakam linnaosa on rongiaknast näha nii Berliinis, Tallinnas kui ka nt Jõhvis. Ja muidugi Chemnitzis, aga sellest veidi hiljem. Veel üks huvitav tähelepanek seoses rongisõiduga oli see, kui Leipzigist Chemnitzisse sõites hakkas korraga tunne nagu oleks Ameerika mägedele sattunud. Mägede, või õigemini ikkagi küngaste vahel tiirutav rong oli kord ühele, kord teisele poole konstantselt kreenis. Jällegi, pole tihe rongikülastaja ning võib-olla on see mujal ka nii.

Jõudsin kohale.

Karoline, mu 'Student buddy' ehk kohalik abiline oli mul vastas ja viis ühikasse. Mu ühikas pole just üli euro, aga kaugeltki mitte nii 'ekstreemne' nagu mu esimene Tartu ühikas ka. Vannituba on ikka samal korrusel ja isegi eraldatud kabiinidega ning WC-s on prilllaud olemas (paberit ainult ei ole, see on jama, peab rull näpus ikka ringi liikuma). Köögis ma pole eriti käinud, korra kiikasin sisse ja siis olid seal pliitid ja kapid ja isegi üks ahjuga pliit, kuid see nägi välja nagu ülim räpakoll ning sellele oli pandud silt, et enne kasutamist puhtaks pesta! Ja köögi ukse peale oli keegi üleskutse kleepinud, mis kutsus ennast ahjuga pliidi pesemise graafikusse kirja panema, aga kes teab kaua see graafik seal niimoodi tühjalt seisnud oli: igatahes trükitud aastaarvul 2008 oli 8 maha tõmmatud ja 9-ga asendatud...loodame, et nii pikalt pole siiski läinud.

Toas on mul lisaks muule kraanikauss ja peegel ning külmkapp, mis veel öösel tegi traktori ja veekeetja vahepealset häält, aga hetkel on vait. Võib olla sellepärast, et tal on mu toidu ära jäätamise pärast piinlik. Lisaks on mu toas vaipkate (mille osas mul pole veel aimugi, kuidas ma selle koristamiseks tolmuimeja leian. Või pean mingi muu mooduse otsima, nt märja lapiga maas roomamine), kaabeltelevisioon (mida ma nagunii ei kasuta) ja telefon alt ukse avamiseks! Vot selline kõrgtehnoloogia siin! Tehnikaülikool ikkagi. All valvetädi ka ei ole. Aga seina pealt lugesin, et keldris peaks kõiksugu ruume olema: nt muusikatuba, kus on klaver!, piljardisaal ja mõni asi vist oli veel aga sinna pole ma veel jõudnud, sest peab kellegi käest võtit küsima. Ma vaatan, kas ma julgen sinna kunagi minna.

Ja muidugi kõige olulisem on see, et mul on eestlasest naaber, Jaanika, kes muidu õpib Tartus magistris tõlget.

Aga Chemnitz. Esmamulje on olnud ikka rohkem positiivse poole. Ta ei ole küll nii väga klanitud, aga samas ei ole ka absoluutselt midagi hullu.

Kõige suurem üllatus oli vist see, et siin jääb silma päris mitmeid tühje maju, ja just kesklinnas, mitte kuskil ääre tühermaadel. Kesklinn on siin iseenesest üpris võimas, ta ei pürgi küll ülisuurtesse kõrgustesse aga tänavad on avarad ja mitmete suurte kaubakeskustega ning päeval rahvast ja autosid täis. Aga seal samas kõrval on terved suured majad, mis on täiesti inimtühjad. Enamasti on need ilusad klassitsistlikus stiilis hooned (loodan, et ei pane stiiliga mööda, no sellised ilusad kõrgete piklike akendega ja akna karniisidega) aga mõned ka uuemat sorti. Kõndisin mööda tänavat, kus on näha, nagu oleks just mõnda aega tagasi olnud pood poe ja söögikoht söögikoha kõrval, aga nüüd on seest täiesti tühjad. Tegelikult ei tea kaua nad nii seisnud on. Oleksid need siis mingid suvalised Oru või muu Kohtla-Järve paneelmajad, aga enamus neist on ilusad vanad majad! Arvatavasti on see ikka seotud sellega, et asukohaks Ida- Saksamaa, mis mingil moel annab tunda. Jaanika 'buddy' oli talle ka rääkinud, et palju noored lähevad siit ära.

Samas ei tahaks nii negatiivne ka olla. Arhitektuuriliselt moodustavad just sarnased vanad korras majad suurema osa linnast, mida olen seni näinud ja see kõik on ilus. Lisaks sattusin ma tänasel paberite korda ajamise retkel ka nt endale lähimaid ülikooli hooneid nägema, mis on väga modernsed ja uhked. Ütleme nii, et oleksin ma tehnikahuviline, oleks see siin vist küll midagi paradiisi sarnast. Näiteks nägin ma hoonet mille külje peale oli vist kirjutatud 'Virtual reality' ehk siis arvatavasti hoone, kus arvutimängurid ja muud tegelased saaksid olla, kes tahes. Lisaks muidugi mitmed Maschinenbau ehk masinaehituse ja muu tehnoloogia hooned.

Väga lahe on mu meelest ka see, et siin on palju üliõpilaste peale mõeldud. Ülikooli oma sööklad, igasugused ringid, spordiplatsid ja hooned, kooli raadio ja ma ei teagi mis kõik veel, näitavad, et tegemist on ikkagi campusega. Tartus ei saaks sellist tunnet küll mitte ilmaski.Ma loodan neid kõiki võimalusi ka usinasti kasutama hakata. Täna õhtupoole spordiplatsist mööda jalutades (see on põhimõtteliselt mu ühika taga) tuli mul isegi väike nostaliahoog peale ja seda seoses USA-ga!! Nimelt tuli mulle meelde see, kuidas Champaignis läbi Illinoisi Ülikooli campuse hilisõhtul töölt koju sõites jäid tee äärde suured eredalt valgustatud spordiplatsid, mis olid paksult täis rõõmsaid üliõpilasi, kes ei pidanud mõtlema sellele, kuidas kiiresti magama saada, et siis hommikul 5.59 külma duši alla karata ja oma esimese ukse pärast pabistada. Oi oi, kui väga ma tahtsin nende nahas olla! Praegu oleks see juba hulga käegakatsutavam eesmärk, kui siis.

Võikski tegelikult siin juba lõpetada, aga ei veel!:P Täna oli mu esimene keelekursuse päev. Tegin rühmadesse jaotamise testi järgi ja sain kõige kõrgemasse rühma. Minuga koos testi teinud Türgi tüdrukutel eriti hästi ei läinud ja see tädi, kes nende käest keeleoskuse kohta aru pärima tuli ei olnud just kõige taktitundelisem, võks öelda isegi ülbe. Samas, ma ei tea, kui ranged need keeleoskuse nõuded siis ikkagi on. Kuskil oli kirjas, et „ellujäämise saksa keelt“ on vaja, aga mine tea, mida see kellelegi tähendab. Igatahes, õpetajaks on mul üks keskealine mees, Mr Effenberg on vist nimi, ma ei teagi täpselt, sest liitusin teistega testi tõttu hiljem. Rühm on meil üpris igav, selles suhtes, et 17-st inimesest vähemalt 10 on tšehhid! Siis on veel Jaanika, jaapanlane, hiinlane, ungarlane, venelane, türklane ja millalgi pidi vist argentiinlane ka tulema. Ootuspäraselt, erilist sotsialiseerumist minu puhul ei toimunud. Vene poiss Artjom küll naeratas ilusti ja küsis ka, et „Govoriš po Russki?“ mille peale ma „Tšut tšut“ vastasin, aga see oli ka põhimõtteliselt mu esimese keelekursuse-päeva seltskonda sulandumise tipphetk.

Peale seda tegelesin oma paberimajandusega ja tormasin pool linna läbi. Muide, täna oli päikese käes 26 kraadi sooja! Parajalt palav, ütleks. Hiljem käisin oma 'Buddy' sakslasest sõbranna ja tema hoolealusega (sama Türgi tüdruk, kellel keeletestis nii hästi ei läinud) shoppamas ja ostsin omale teki, padja ja poti. Ahjaa, üks veider hetk oli see, kui saksa tüdrukuga esimest korda kokku sain ja ta tervituseks põsemusi tegema hakkas, mina mõtlesin, et tuleb kallistus ja siis tuli hoopis mingi veider poolpõsemusi, sest ma üritasin seda kallistuseks keerata:D Ma tean küll, et sakslastel võivad üpris teistmoodi tervitusrituaalid olla (nt siis kui ma esimest korda Saksamaal käisin, tegi mu peretütar oma sõbrannale isegi suu peale musi) aga ma poleks sarnaseid rituaale oodanud. Vot, kultuuridevaheline kommunikatsioon! Igatahes, piinlik, piinlik, piinlik....

Muidu, see Türgi tüdruk on pandud kohtade nappuse tõttu ühikasse, mis on veidi kulunum kui minu oma, aga millega ta pole absoluutselt rahul ja nüüd nad üritavad teda sealt teise kohta ikka saada. Suur skandaal on selle ümber. Ühe põhjusena tõid nt seal elavate aasialaste imelike toitude lõhna...ah ei tea, ma olen vist Narva mnt 89-s ''liialt'' ära karastunud:D.

Samal ajal mõtlesin ka seda, et kas ma olen imelik, et selle kulunuma ühikaga leppinud oleksin:D

Naaber käis ukse taga veidi aega tagasi, ta oli seni kuni ma shoppasin, teiste Erasmuslastega koos olnud ja tuli koju ning ütles, et mõned neist grillivad õues ja ma võin ka minna, kui seltskonda tahan. Olen vist täna ikka veel veidi sotsiofoob edasi, aga ma homme üritan paremini.