Wilkommen!

Mul läksid banaanid ja virsikud külmkapis jäässe! head ja odavad banaanid olid, nüüd pruunid ja koledad!:(

Nii tervist siis lugema minu võrratud Saksamaa blogi. Mõtlesin, et kuna kõik minust kindlasti väga puudust tunnevad, siis võin ju veidike midagi kirja ka panna.

Praegu on teisipäeva, 8. septembri, õhtu kell 19:56, ehk siis teine päev. Kohe alguses peakski ära mainima, et kuna netti mul pole ja kardetavasti lähipäevadel ei tule ka, siis laen selle kõik üles väikese hilinemisega. Neti saamiseks peab nimelt olema käes üliõpilaspilet, mille saamiseks pean olema kandnud semestritasu oma kontolt, selle saamiseks pean omakorda olema ennast linnas registreerinud, lisaks peab haigekassas käidud olema....ühes6naga palju jama. Õnneks on praeguseks hetkeks veel ainult haigekassas vaja käia.

Aga alustaks ikka kronoloogilises järjestuses.

Ei saa lubada, et praegu väga pikka oopust ei sünni, sest kirjutada on tegelikult päris palju, aga ma annan endast parima. Kes viitsib, see loeb.

Norra

Norrast ei saa küll kirjutamata jätta. Need mäed, trollid, joad ja tundravöönd - mida me mitu korda läbisime on igati mainimist väärt. Mis mainimist: isegi ülistamist! Oli ikka väga ilus, ja pealekauba: vihma ei sadanudki pooltki nii palju, kui kõige kurjemad ilmaonud meile ennustasid. Või vähemalt ei osutunud see kuidagimoodi segavaks. Saime GP-sse (teadmatutele: see on Grand Prix voor ehk siis ülikõvat taset näitasime:D) ja kokkuvõttes kaks III kohta. Pole paha, aga dirigent polnud eriti rahul ja ega päris mitmed vist meist ka. Ei olnud sellist tunnet, et see oli parim esitus, mida me pakkuda oleks suutnud, sest olgem ausad, ikka päris pekki läks mõni koht! Näiteks see, mida ma pean pärast filmilindilt kontrollima, et näha, kas mul ikka oli meeles vähemalt suud liigutada, kui enamus II aldist ei suutnud U-Duurist puukuuri liikuvale helistikule pihta saada ja lihtsalt vaikis.

Aga, mis seal ikka, pärast sai lõpusöömingul riisi ja liha-seene kastet vitsutada, jäätist ja 300 NOK-ist veini peale limpsida ning filipiinlaste ''kaunist'' laulu kuulata (no seal oli veidi ilusam kui nende kirikukontserdil, aga mina küll sellesse seltskonda ei kuulu, kellele kirikus kuuldud ebakõlad nende vastu sümpaatiat tundma oleks suutnud panna). Ja kokkuvõttes kulutasin ma ülivähe raha kah, 100-300 NOK-ised sildid söögikohtade ees olevatel menüüdel ei kutsunud kohe üldse sisse astuma ja kodused Rolltoni nuudlid ja Mivina kartulipüreed jäid ustavateks kaaslasteks. Niikunii sai pruuni Norra juustu ka hommikusöökidel proovida – rohkem ei taha eriti. Ma tean, et nad söövad seda moosiga, siis võib-olla, aga ainult võib-olla prooviks veel.

Kokkuvõttes oli tore, sai palju fotomodellindusega tegeletud ja uuele tõsielusarjale „Koor“ tunnuslugu kirjutatud. Tulen Eestisse tagasi, siis teeme selle tembu ära! (Te võite muidugi ka varem ettevalmistustega alustada ja siis valmis olla kui tõeline staar platsi jõuab:D)

Norrast ära sõit sai päris sujuv, v.a. See hetk, kui lennukis oma kohta sisse võtta tahtsin, nägin, et minu istmel puudub seljatugi! Algul olin küll veidi kimbatuses, et mis nüüd siis teha, teised tahavad ka ju istuda. Hea, et mõistus enne pähe tuli, kui sinna samasse seljatoeta istmesse ootamiseks põntsatada oleksin jõudnud ja võtsin ikkagi kõrvalistme. Üks onu küll liikus ähvardavalt minu poole aga õnneks oli rahul ka teise kohaga.

Berliinis jõudsin lennujaamas ka korraks kimbatusse sattuda. Ma ei tea, mis rongi ajagraafiku ma välja printida olin suutnud, aga sellist rongi kohapeal igatahes ei eksisteerinud. Lõpuks sain siiski nii keskrongijaama kui ka Chemnitzi rongi peale. Üks asi, mis rongi peale olles pähe tuli oli see, et nii kahju ju, et rongi aknast nöeb enamasti vaid linnade kõige koledamat ja kõledamat poolt. Mitte, et ma just eriti suur rongisõitja oleksin, aga suured täissoditud laohooned, mahajäetud majad või lihtsalt veidi rääbakam linnaosa on rongiaknast näha nii Berliinis, Tallinnas kui ka nt Jõhvis. Ja muidugi Chemnitzis, aga sellest veidi hiljem. Veel üks huvitav tähelepanek seoses rongisõiduga oli see, kui Leipzigist Chemnitzisse sõites hakkas korraga tunne nagu oleks Ameerika mägedele sattunud. Mägede, või õigemini ikkagi küngaste vahel tiirutav rong oli kord ühele, kord teisele poole konstantselt kreenis. Jällegi, pole tihe rongikülastaja ning võib-olla on see mujal ka nii.

Jõudsin kohale.

Karoline, mu 'Student buddy' ehk kohalik abiline oli mul vastas ja viis ühikasse. Mu ühikas pole just üli euro, aga kaugeltki mitte nii 'ekstreemne' nagu mu esimene Tartu ühikas ka. Vannituba on ikka samal korrusel ja isegi eraldatud kabiinidega ning WC-s on prilllaud olemas (paberit ainult ei ole, see on jama, peab rull näpus ikka ringi liikuma). Köögis ma pole eriti käinud, korra kiikasin sisse ja siis olid seal pliitid ja kapid ja isegi üks ahjuga pliit, kuid see nägi välja nagu ülim räpakoll ning sellele oli pandud silt, et enne kasutamist puhtaks pesta! Ja köögi ukse peale oli keegi üleskutse kleepinud, mis kutsus ennast ahjuga pliidi pesemise graafikusse kirja panema, aga kes teab kaua see graafik seal niimoodi tühjalt seisnud oli: igatahes trükitud aastaarvul 2008 oli 8 maha tõmmatud ja 9-ga asendatud...loodame, et nii pikalt pole siiski läinud.

Toas on mul lisaks muule kraanikauss ja peegel ning külmkapp, mis veel öösel tegi traktori ja veekeetja vahepealset häält, aga hetkel on vait. Võib olla sellepärast, et tal on mu toidu ära jäätamise pärast piinlik. Lisaks on mu toas vaipkate (mille osas mul pole veel aimugi, kuidas ma selle koristamiseks tolmuimeja leian. Või pean mingi muu mooduse otsima, nt märja lapiga maas roomamine), kaabeltelevisioon (mida ma nagunii ei kasuta) ja telefon alt ukse avamiseks! Vot selline kõrgtehnoloogia siin! Tehnikaülikool ikkagi. All valvetädi ka ei ole. Aga seina pealt lugesin, et keldris peaks kõiksugu ruume olema: nt muusikatuba, kus on klaver!, piljardisaal ja mõni asi vist oli veel aga sinna pole ma veel jõudnud, sest peab kellegi käest võtit küsima. Ma vaatan, kas ma julgen sinna kunagi minna.

Ja muidugi kõige olulisem on see, et mul on eestlasest naaber, Jaanika, kes muidu õpib Tartus magistris tõlget.

Aga Chemnitz. Esmamulje on olnud ikka rohkem positiivse poole. Ta ei ole küll nii väga klanitud, aga samas ei ole ka absoluutselt midagi hullu.

Kõige suurem üllatus oli vist see, et siin jääb silma päris mitmeid tühje maju, ja just kesklinnas, mitte kuskil ääre tühermaadel. Kesklinn on siin iseenesest üpris võimas, ta ei pürgi küll ülisuurtesse kõrgustesse aga tänavad on avarad ja mitmete suurte kaubakeskustega ning päeval rahvast ja autosid täis. Aga seal samas kõrval on terved suured majad, mis on täiesti inimtühjad. Enamasti on need ilusad klassitsistlikus stiilis hooned (loodan, et ei pane stiiliga mööda, no sellised ilusad kõrgete piklike akendega ja akna karniisidega) aga mõned ka uuemat sorti. Kõndisin mööda tänavat, kus on näha, nagu oleks just mõnda aega tagasi olnud pood poe ja söögikoht söögikoha kõrval, aga nüüd on seest täiesti tühjad. Tegelikult ei tea kaua nad nii seisnud on. Oleksid need siis mingid suvalised Oru või muu Kohtla-Järve paneelmajad, aga enamus neist on ilusad vanad majad! Arvatavasti on see ikka seotud sellega, et asukohaks Ida- Saksamaa, mis mingil moel annab tunda. Jaanika 'buddy' oli talle ka rääkinud, et palju noored lähevad siit ära.

Samas ei tahaks nii negatiivne ka olla. Arhitektuuriliselt moodustavad just sarnased vanad korras majad suurema osa linnast, mida olen seni näinud ja see kõik on ilus. Lisaks sattusin ma tänasel paberite korda ajamise retkel ka nt endale lähimaid ülikooli hooneid nägema, mis on väga modernsed ja uhked. Ütleme nii, et oleksin ma tehnikahuviline, oleks see siin vist küll midagi paradiisi sarnast. Näiteks nägin ma hoonet mille külje peale oli vist kirjutatud 'Virtual reality' ehk siis arvatavasti hoone, kus arvutimängurid ja muud tegelased saaksid olla, kes tahes. Lisaks muidugi mitmed Maschinenbau ehk masinaehituse ja muu tehnoloogia hooned.

Väga lahe on mu meelest ka see, et siin on palju üliõpilaste peale mõeldud. Ülikooli oma sööklad, igasugused ringid, spordiplatsid ja hooned, kooli raadio ja ma ei teagi mis kõik veel, näitavad, et tegemist on ikkagi campusega. Tartus ei saaks sellist tunnet küll mitte ilmaski.Ma loodan neid kõiki võimalusi ka usinasti kasutama hakata. Täna õhtupoole spordiplatsist mööda jalutades (see on põhimõtteliselt mu ühika taga) tuli mul isegi väike nostaliahoog peale ja seda seoses USA-ga!! Nimelt tuli mulle meelde see, kuidas Champaignis läbi Illinoisi Ülikooli campuse hilisõhtul töölt koju sõites jäid tee äärde suured eredalt valgustatud spordiplatsid, mis olid paksult täis rõõmsaid üliõpilasi, kes ei pidanud mõtlema sellele, kuidas kiiresti magama saada, et siis hommikul 5.59 külma duši alla karata ja oma esimese ukse pärast pabistada. Oi oi, kui väga ma tahtsin nende nahas olla! Praegu oleks see juba hulga käegakatsutavam eesmärk, kui siis.

Võikski tegelikult siin juba lõpetada, aga ei veel!:P Täna oli mu esimene keelekursuse päev. Tegin rühmadesse jaotamise testi järgi ja sain kõige kõrgemasse rühma. Minuga koos testi teinud Türgi tüdrukutel eriti hästi ei läinud ja see tädi, kes nende käest keeleoskuse kohta aru pärima tuli ei olnud just kõige taktitundelisem, võks öelda isegi ülbe. Samas, ma ei tea, kui ranged need keeleoskuse nõuded siis ikkagi on. Kuskil oli kirjas, et „ellujäämise saksa keelt“ on vaja, aga mine tea, mida see kellelegi tähendab. Igatahes, õpetajaks on mul üks keskealine mees, Mr Effenberg on vist nimi, ma ei teagi täpselt, sest liitusin teistega testi tõttu hiljem. Rühm on meil üpris igav, selles suhtes, et 17-st inimesest vähemalt 10 on tšehhid! Siis on veel Jaanika, jaapanlane, hiinlane, ungarlane, venelane, türklane ja millalgi pidi vist argentiinlane ka tulema. Ootuspäraselt, erilist sotsialiseerumist minu puhul ei toimunud. Vene poiss Artjom küll naeratas ilusti ja küsis ka, et „Govoriš po Russki?“ mille peale ma „Tšut tšut“ vastasin, aga see oli ka põhimõtteliselt mu esimese keelekursuse-päeva seltskonda sulandumise tipphetk.

Peale seda tegelesin oma paberimajandusega ja tormasin pool linna läbi. Muide, täna oli päikese käes 26 kraadi sooja! Parajalt palav, ütleks. Hiljem käisin oma 'Buddy' sakslasest sõbranna ja tema hoolealusega (sama Türgi tüdruk, kellel keeletestis nii hästi ei läinud) shoppamas ja ostsin omale teki, padja ja poti. Ahjaa, üks veider hetk oli see, kui saksa tüdrukuga esimest korda kokku sain ja ta tervituseks põsemusi tegema hakkas, mina mõtlesin, et tuleb kallistus ja siis tuli hoopis mingi veider poolpõsemusi, sest ma üritasin seda kallistuseks keerata:D Ma tean küll, et sakslastel võivad üpris teistmoodi tervitusrituaalid olla (nt siis kui ma esimest korda Saksamaal käisin, tegi mu peretütar oma sõbrannale isegi suu peale musi) aga ma poleks sarnaseid rituaale oodanud. Vot, kultuuridevaheline kommunikatsioon! Igatahes, piinlik, piinlik, piinlik....

Muidu, see Türgi tüdruk on pandud kohtade nappuse tõttu ühikasse, mis on veidi kulunum kui minu oma, aga millega ta pole absoluutselt rahul ja nüüd nad üritavad teda sealt teise kohta ikka saada. Suur skandaal on selle ümber. Ühe põhjusena tõid nt seal elavate aasialaste imelike toitude lõhna...ah ei tea, ma olen vist Narva mnt 89-s ''liialt'' ära karastunud:D.

Samal ajal mõtlesin ka seda, et kas ma olen imelik, et selle kulunuma ühikaga leppinud oleksin:D

Naaber käis ukse taga veidi aega tagasi, ta oli seni kuni ma shoppasin, teiste Erasmuslastega koos olnud ja tuli koju ning ütles, et mõned neist grillivad õues ja ma võin ka minna, kui seltskonda tahan. Olen vist täna ikka veel veidi sotsiofoob edasi, aga ma homme üritan paremini.